Saviga tegelemine on väga loominguline ning teraapiline. Enamasti kaasnevad sellega rohked positiivsed emotsioonid, ent mõni kord ... mõni kord ei lähe asjad üldse nii nagu planeeritud.
Ja nende saatuse löökidega tuleb õppida toime tulema.
Samas on vahel parem, kui need apsakad juhtuvad pigem varem kui hiljem.
Esitleme mõnda üksikut näidet, mis võib minna valesti.
Näiteks see suur vaagen. Jättes märja töö kuivama, ootas mind paar nädalat hiljem ees suur mõra. Üritasime seda küll lappida, ent tulemuseks oli veelgi pikem pragu. Kuna töö polnud veel esimest põletust läbinud, siis oli võimalik see savi taaskasutusse võtta. Ühesõnaga, sellest vaagnast sai taas üks saviplönn.
Allolev kruus tuli põletusest tagasi sellise vahva "seelikuga". Minu esimeseks reaktsiooniks oli, et kuidas see küll tehtud on ?! Nii äge! Kuid siis selgus tõde, et glasuuri oli liiga palju saanud, ning see oli lihtsalt mööda kruusi alla sulanud. Pildile pole jäänud tagumine külg, kus on näha ära murtud tükid, kuna tööd ei saanud korralikult ahjuplaadilt kätte. Samas, kruus jõudis siiski õnneliku omanikuni, kes ei pannud midagi tähele. Hoopis oli väga rõõmus kingi üle.
Sellel kruusil on vasakul küljel näha sanga köndid, mis lagunes ära juba peale esimest kuivamist. Ju said see kruusi kõrv liialt õhuke ja muster sellel sügav. Alles jäi vaid pudi. Siiski ei raatsinud ma tööd maha kanda, vaid lähenesin asjale loomulikult.
Ja sellel vaagnal tuli tükk küljest ära "loigutamise" (töö põhja silendamine väikeses vee loigus ringjate liigutustega hõõrudes) käigus, mil korraks tähelepanu hajus, ning tööd ei hoitud kahe käega kinni. Põletamata vaagnat ühe käega hoides, on üsna tõenäoline, et sulle jääb pihku üks kena tükike.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar