Esimesel korral võib uustulnukat isegi kangestus tabada - valminud tööde näitus lööb pahviks. Peast käib läbi mõte, et mina küll nii ei oska. Ent võta näpust, vahel on esimesed tööd need kõige õnnestunumad.
Hiljem, kui hakkad juba kõrgustesse pürgima, siis võid sealt üsna järsult alla prantsatada (täpsustades - tassi sangad kukuvad küljest või uhke vaagen läheb pooleks ning üleüldse on kõik lopergune). Loomulikult lisavad asjale vürtsi teiste tegijate samaaegsed suured õnnestumised.
Peamine on siiski säilitada positiivne meel ning leida inspiratsiooni ümbritsevast ja kaastegijatelt.
Miks käivad inimesed Vana-Kuuste seltsimaja savitoas? Ja mitte ainult naised, vaid ka mõni mees ja laps on sinna tee leidnud. Savitoast saadav positiivne emotsioon, võimalus luua midagi kaunist oma kätega - see tõmbab ja hoiab kinni. Savi, kui osake maast, mõnusalt muditav ning voolitav, see lausa imeb stressi enda sisse ning annab tagasi head energiat.
Märkamatult ongi läinud need kolm tundi ning valminud on uued taiesed. Värskelt voolitud-mätsitud tööd jäävad tahenema, et järgmisel korral saaks neid lõplikult siluda. Viimistletud tööd viiakse Kambjasse esmasesse põletusse, et siis tagasi tuues üle glasuurida. Juba glasuuritud saadetakse tagasi Kambjasse viimasesse põletusse. Vahel peab varuma mitme nädala jagu kannatust, et näha enda valminud tööd. Põhjuseks see, et Vana-Kuuste savitoas puudub hetkel veel oma põletusahi. Kuid vaatamata sellele on entusiasm suur.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar